| Te jääge must eemale, rooside aiad |
| Las toredus lopsakalt lokata seal |
| Mul jäetagu tänavad, kivised, laiad |
| Sest videvik pühaks ja armsaks neid peab |
| Kui kallid on, Maardu, su katuste harjad |
| Ja tüdrukud, juuksed kui helendav kard |
| Su piigade ilu murelikki varjab |
| Kuis igatsen tagasi, Maardu mu arm, Maardu mu arm |
| Nüüd tänavail libises seal minu tsikkel |
| Ja kõnniteel tüdrukuil värvitud suud |
| Ja vilkumas tuled ning helkimas nikkel |
| Seal sõitsin ma puiesteel, klaasil puud |
| Ei tahtnud ma koju ja öö kestis kaua |
| Lõi tähtedest sirama laotusekaar |
| Kuid rockbändid laulvad me kodudest kaua |
| See kajama paneb sind, Maardu mu arm, Maardu mu arm |
| Kas rockige valjult, mu kõrvu te hääli |
| Toob tuliselt tuulehoog tumedast ööst |
| Veel tormiga viirastub punapea pealik |
| Kui lehm mootorrattaga sumedast ööst |
| Kus Maardu mu arm, ümber udu ja kujud |
| Ma tuisates kihutan, jäine ja karm |
| Öö endasse matab nahktagides kujud |
| Su tuultes nad elavad, Maardu mu arm, Maardu mu arm |
| Mil lahkusin sealt, sellest päevi on palju |
| Ja võibolla tagasi sinna ei lähe |
| Seal lilled ei õitse, kuid tüdrukud paljud |
| On kaunimad kui miss Estoniat näed |
| Seal igav, kus sõidavad luksautod haljad |
| On sellel, kes avarust tunnetanud kord |
| Ma armastan tüdrukuid, metsikuid, paljaid |
| Su sügavat hämarust, Maardu mu arm, Maardu mu arm |